PIILELIME, KUULELIME

Piilelime, kuulelime,

piilelime, kuulelime, leelee!

taga selja seisatame:

kas meid hulka õigatakse,

kas meid tantsma tarvitakse?

Kui meid hulka ei õigata

ega tantsma tarvitada,

siis lähme meie lendelema.

Paneme siärised sõbessa,

põlled peale purjudesta,

lendame üle kõlme metsa:

üks oo kulla kuusemetsa,

tõene metsa kaskemetsa,

kõlmas metsa õõnapuulla.

Siäme üles näiu linna,

kudume kume keriku,

riigudesta, raagudesta,

pilliroo pindudesta,

kibuvitsa kildudesta.

Siäme linna linnukesta,

linna torni tuomikusta,

linna valli vasterasta,

alev anisulesta.

Müüda kääsid mehed nuored,

kaudo käisid poisid targad,

iga pääva päävapoega,

küsitile, mõistatile:

“Kessi tehnu selle linna,

kudunud kume keriku?”

See-p on linna naeste tehtud,

vall on tütarde valatud.

Peass te sidest nägema –

sidest on siidile aetud,

piält on löödud pähkelesse,

alt on õunule istutud.

Minge sisse, võtke siidi,

tulge välja, võtke värvi,

tüterid sinikivida,

poosid puulisuapaida,

nuored näädud nugasida,

naised tanunarmaida,

mehed kallid kuabusida!”